Harilik soopihl (Potentilla palustris)

Soopihla lehed sarnanevad pihlaka lehtedega, sealt ka tema nimetus pihl. Eesliide ''soo'' näitab aga, et taimele meeldib kasvada märgades kasvukohtades: siirdesoodes, kraavides ja järvede kallastel. Soopihla kutsutakse lehtede kuju järgi ka varesjalaks ja partsijalaks (Lõuna-Eestis öeldakse pardi kohta parts). Tema liitlehed on viie kuni seitsme lehekesega, nad on pealtpoolt rohelised ja alt heledad ning karvased.

Mis on soopihlal ja maasikal ühist?
Soopihla ja maasika viljad on täpselt ühesuguse ehitusega. Nende vili on koguvili, mis koosneb väikestest pähklikestest, kus on veel seemned. Ka värvus on soopihla ja maasika viljal sarnane, kuid soopihlal on see tumepunane. Soopihla nimetus on tulnud kreekakeelsest nimest 18. sajandil, mis tõlgituna tähendaski maasikapuu vilja soos.

Miks on soopihla õis eriline?
Enamasti on õistaimedel tupplehed kroonlehtedest väiksemad, kuid soopihlal on see vastupidi. Tupplehed on palju suuremad kui kroonlehed ja mõlemad on purpurpunast värvi. Kaunid õied, mis avanevad juunis, juulis, meelitavad ligi palju tolmlejaid.

Milleks on soopihla kasutatud?
- Naha parkimiseks ja villaste esemete värvimiseks
- Soopihla risoomist on valmistatud haavaravimit, temast saab abi reuma ja põletiku korral
- Mõnede andmete järgi on soopihlal ka vere hüübimist soodustav toime

Pokud ehk tarnad

Tarnasid on palju ja aedadeski kasutatakse üsna paljusid liike. Nad eelistavad mitte liiga kuiva pinnast ja päikest kuni poolvarju.

Pokumaa asukad ehk mätastarnad (Carex cespitosa)
Talve jooksul tema pikad kitsad lehed koltuvad ja langevad lonti. Uued lehed kasvavad vanadest läbi jne, jne, lugematu jada aastaid. Ja lõpuks ongi tarn mätta valmis saanud. Aga ta ei jää loorberitele puhkama, ta kasvab aina edasi. Inimpõlv on tema jaoks vaid täpike elukangas.

Pokusid moodustavadki põhiliselt ainult kaks tarnaliiki: eelpool nimetatud mätartarn ja luhttarn. Kas tegu on mätas- või luhttarnaga, saab aru tema värvitooni järgi. Mätastarnal on lehed rohelised, luhttarnal hallikasrohelised. 

Arukask (Betula bendula)

Kask pole alati valge koorega puu


Kuival maal on küll kased tavaliselt valge koorega, aga soos see sageli nii pole. Eestis on kase liike neli: kaks valgekoorelist kaseliiki (arukask ja sookask) ning kaks pruunikoorelist põõsaliiki (madal kask ja vaevakask).
Soos võime kohata neid kõiki, kuival maal aga kahte esimest.

Miks on kasetoht triibuline?


Kui vaadata kase triipe veidi lähemalt, võib seal näha pisikesi auke, mille kaudu ta vahetab vett ja õhku. Mida vanemaks saab kask, seda pikemaks kasvavad ka triibud. Ajaloo vältel on kasetohtu kasutatud ka kirjutus- ja joonistamismaterjalina. On leitud isegi 700 aasta vanuseid märkidega tohutükke. Kasetohust valmistati ka paljusid tarberiistu ja nõusid.

Arukase tüved

Pokumaad avastamas

Lisaks Meenikunno rabale külastasime ka Pokumaad. Ilmaga meil tol päeval vedas, seega oli päris tore seal kevadist ilma nautida ning samal ajal ka sealset õppe- ja mängurada läbida. Saime teada taas palju uut erinevate taimeliikide kohta.

Kevadised osjad

Osja perekonna esindajad on teada juba kriidiajastust. Praeguseks on osjad levinud kõikjal maailmas, välja arvatud Austraalias ja Uus-Meremaal. Osjad võivad olla erineva pikkusega ning teadaolevalt kõige pikem, hiidosi võib kasvada kuni 12 m pikkuseks. Eestis on levinud aga 11 osjaliiki.
Lähemalt osja vart uurides märkad sa, et see koosneb lülidest. Seda seetõttu, et vars pikeneb sõlmevahedest, mitte tipust. Seetõttu saavadki osjad kanda eospäid juba varakevadel, kuna vars jätkab samal ajal kasvamist. Samuti suudab murtud vars altpoolt edasi kasvada. Osjade suvivõsu on veidi erinev kevadvõsust: suvel muutuvad nad lopsakaks ja meenutavad tillukest kuuske. Osjad kasvavad tavaliselt suurte kogumikena.

Osjade kasutusalad:

- Põldosjast on valmistatud teed neeru- ja sapikivide korral
- Osjade eoseid on puistatud ka loomade haavadele
- Siberis kasutati osjasid ka hobuste toiduks

IV osa

Samblavaiba põhjalikumal uurimisel võime näha omapärast putukasööjat taime - huulheina. See on väike punakas lusikakujuline taim kleepuvate näärmekarvakestega. Lehele sattunud putukas jääb kinni ning leht rullub aegapidi kokku. Putukas seeditakse.
Vanasti arvati, et nii omapärane taim omab ka kindlasti nõiavõimu.

 

HUVITAV !

 

 

Eestis võeti huulhein appi kõrva- ja silmahaiguste raviks.

Norras on huulheina kasutatud piima konserveerimiseks, et see kauem säiliks.

Sakslased kasutasid huulheina mahla tedretähnide ja konnasilmade eemaldamiseks

Huulheinast saadud punast ja kollast värvi olevat kasutanud kondiitrid.

III osa

Rabas kasvab maitsvate marjadega taimi!

Meenikunno rabas kasvab mitmeid söödavate marjadega puhmastaimi. Kõige tuntum neist on jõhvikas. Jõhvikatest toituvad paljud soos elavad linnud, nt. sookurg. Imetajatest näiteks karu ja rebane.

Lisaks jõhvikale leidub siin veel rabamurakat, millel on apelsinivärvi marjad. Kahjuks ei pruugi marju olla igal aastal, sest üsna tihti teevad klmad talved tema valgetele õitele liiga. Rabamurakas on väga hea kosutusvahend haiguse korral, kuna see sisaldab rohkesti C-vitamiini!

II osa

Maapind rabas on kaetud samblavaibaga. Metsa alustaimestik on hõre: peamiselt esineb mustikat, pohla, kanarbikku, paluhärgheina.















Metsaalune on kuiv, mitmete lohkudega. Sügisel leiame siit riisikaid, pilvikuid, kukeseeni ja puravikke. Raba äärde on ehitatud ka puhkemaja ja vaatetorn, millest avaneb kaunis vaade lagerabale ja mitmele soosaarele.

I osa

Õues õppimise võimalusi on mitmeid. Meie käisime näiteks Meenikunno rabas, kus on iga väikese maa tagant ka õpetusliku tekstiga viidad. Niimoodi mõnusat ilma nautides saime ka samal ajal uusi teadmisi koguda. Klõpsasime seal ka mõned pildid.

Rabas on palju verd imevaid putukaid. Kõige rohkem oli seal tookord sääski. Õnneks olime me kaasa võtnud spetsiaalse väliküünla, mis peletab sääski, kuna me olime otsustanud ka piknikku pidada.

Kõige tuntumad on emassääsed, kellel on vere imemine eluküsimus, sest muidu ei suuda nad muneda. Ohvri leiavad nad üles soojuse ja lõhna abil. Imedes eritab sääsk haava sülge, mis takistab vere hüübimist ja tekitab nahale sügelevad kublad.

Peale putukate õppisime veel tundma ka mitmesuguseid taimi, millest lähemalt kirjutame järgmistes postitustes.

Miks õppida looduses?

Õppimine looduses:

• on atraktiivne
• tõstab õpimotivatsiooni 
• parandab tulemusi loodusainetes
• aitab kujundada sotsiaalseid pädevusi
• edendab loovust, ettevõtlikkust, koostööd.